Tundeid peale Tipatoni

Tundeid peale Tipatoni

Veebruar on varsti poole peal, Tipaton Tammikuu ehk soomlastega koos peetud alkoholivaba jaanuar on juba tükk aega läbi, aga jätkuvalt tuleb iga päev sõnumeid selle kohta, kuidas üks või teine osaleja ei ole endiselt alkopaastu katkestanud ja kavatseb seda esimest õlut veel natuke edasi lükata.

Selline asjade käik on ootamatu - tavaliselt naljatatakse, et kui septembris ei joo, siis läheb oktoobris täiega. Aga alkoholivaba kuu toob peaaegu alati kaasa üllatusi, mida ei oleks alguses oodanud ja mille hüvedest loobumine, vana elu juurde tagasi minek, nõuab eraldi otsust. Üks sellistest üllatustest on suurenenud teravus, värskus ja võime asju ära teha. Teine on justkui iseenesest tulenev kaalu langus. 

Suur osa inimestest mõtleb, et alkohol niikuinii ei ole eriline probleem kui juua "mõõdukalt" ja "vastutustundlikult" nagu alkoreklaamil kirjas, ehk mitte rohkem kui näiteks kaks kuni neli klaasikest õhtusöögi kõrvale. Tegelikult on alkoholi tavapärast mõju energiatasemele tugevamalt tunda alles siis, kui need paar klaasikest kolm korda nädalas mõneks ajaks ära jätta. Mõne nädala pärast hakkab tunda andma. Juba hommikuti on palju energiat, väljas valitsev hallus ega jäätuv pori ei tekita nii palju tuska ja volt vöö ümbert on vähenenud ilma suurema pingutuseta. Vein on mõnus, aga sellest vastleitud värskest tundest kõigest paari klaasi veini nimel loobuda tundub natuke mõttetu. Mitte, et enam kunagi ei jooks, aga kui ei ole otsest vajadust, siis kohe sel reedel ka ei viitsi. Ega laupäeval.

Teine asi, mida alkoholivabal kuul osaleja märkab, on tuttavate-sõprade varieeruva intensiivsusega vastuseis sellele, et keegi, kes harilikult joob, järsku ei soovi juua, ja seda ilma arusaadava põhjuseta. Arusaadavate põhjuste hulka kuuluvad autoga peol olemine, rasedus, antibiootikumide kuur või see, et eile juba läks liiale. Muu osas tuleb tuttavatega vaielda ja õigus joomata jätta tuleb igal konkreetsel peol uuesti välja rääkida. Aga alkoholivaba kuu üks võludest ongi selles, et nelja nädala jooksul jõuab nende keeruliste seltskondlike situatsioonide navigeerimises teatava vilumuse omandada. Peale esmast kohmetust ja kompamist kujunevad välja stamplaused, eelistatult naljakad ja sõbralikud. Näiteks: "Meil on praegu see kampaania, et ainult pooled joovad - näiteks meist kahest ainult sina jood." Või: " Ei, ma panin end Facebookis kirja sellesse gruppi, ma praegu ei saa. Aga sina palun joo, meil on vaba maa".  Tuleb meelde lugu ühest kunagisest Islandi kampaaniast: "Kui keegi Sinu pakutud joogist keeldub, ütle lihtsalt "Ahah"."  

Veel üks asi:  Alkoholivabalt ringi liikudes satud pidevalt vestlustesse, kus pead tõestama, et sa päriselt mõtled oma peaga, sest kampaania korras karskus olevat nõrkadele ja normaalsed inimesed kontrollivad oma joomist niigi ise. Kui sellesse viimasesse süveneda hakkab paistma hoopis üks uus pilt. Meil on peaaegu kogu aeg käimas alkoholikampaania. Jõulud, vana-aastaõhtu, uusaastakontserdi toovad meieni erinevad alkoholibrändid. Samuti iseseisvuspäeva ülekanded Delfist ja Postimehest. Kaugel ei ole aeg, kus reklaamitakse lihavõtteõlut, siis kergeid kevadisi siidreid ja jaaniõlut. Näib, et hoopis suur osa Eesti joomist toimub kampaania korras ja meie individualism ja vabad valikud piirduvad sellega, et saame valida maaletoojate erinevate toodete hulgast sobivaima brändi alkoholi konkreetse meeleoluga. Alkoholitööstus investeeris eelmisel aastal alkoholireklaami Eestis 17-18 miljonit eurot, mis teeb üle 350 000 euro nädalas olenevalt hooajast. Või veel lihtsamalt öeldes, umbes 50 000 eurot päevas. Kuna see kampaania on meiega olnud suurema osa meie täiskasvanuelust, ei oska me seda tähelegi panna, ega saa aru, kuidas miski  juhib meid märkamatult täna õhtul jooki vahele jätvale sõbrale pehmotõrjet tegema.

Tipaton Tammikuu, Septembris ei joo ja muud alkoholivabad hetked on pigem väike kodanikualgatuslik puhkus sellest meinstriimist, millega me oleme nii läbi põimunud, et mõnikord on keeruline eristada enda eelistusi reklaamijate tõest.