Noorte esseekonkursi võidutöö: "Milline oleks Eesti, kui inimesed jooksid poole vähem?" 

20-aastane neiu, 12. klass
Eesti riik, kus inimesed jooksid poole vähem, oleks kõikide jaoks palju ilusam, sõbralikum ja turvalisem paik. Veel parem oleks riik, kus alkoholi joomine on täielikult keelustatud. Alkoholilembeline ühiskond on juba sadu aastaid meie inimesi sünnist surmani kibutanud. Joomine rusub inimesi vaimselt kui ka füüsiliselt ja kahjustuste eest on kaitsta peaaegu võimatu. Et saada aimu sellest, milline oleks Eesti riik, kui inimesed jooks poole vähem, tuleb selgeks teha, kui palju inimesi on alkoholiga seotud, miks seda kasutatakse ja mida see kaasa toob.

Statistika järgi on alkoholi tarvitamine Eestis üks väga suur probleem. Alkoinfo kodulehelt saab erinevate statistikate kohta palju andmeid. Üks esimesi lauseid, mis minule nende lehelt silma paistis, oli järgmine: “Eesti alkoholi tarbimine on enesehävituslik”. 2013. aasta statistika näitas, et Eestis tarvitati iga elaniku kohta 10,6 liitrit puhast alkoholi. See statistika ei põhine ainult rahvastikul 18+, vaid sinna on arvestatud kõik: vastsündinu, laps, täiskasvanu, vanainimene. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel toob aga juba üle kuue liitri alkoholi tarbimine ühe elaniku kohta kaasa tõsiseid kahjustusi rahva tervisele. Alkoholitarbimist poole võrra vähendades, tarvitaksid inimesed ikka ligikaudu kuus liitrit, mida on palju. EKI küsitluse põhjal selgus, et inimeste alkoholi tarvitamine on tugevalt seotud sotsiaalse suhtlemisega. 18-74 aastaste seas loetleti üles mitmeid põhjused alkoholi tarvitamiseks: tarvitamine tähtpäevade ja seltskonna mõttes, jookide maitse, pingetest vabanemine ja lõõgastumine ning lihtsalt selle tegevuse odavus. On masendav mõelda, et pea iga teine Eestis elav 16 kuni 44 aastane mees joob ennast kord kuus purju ja iga viies teeb seda iga nädal. Iga kuues naine joob ennast aga purju kord kuus. Eesti noored vanuses 11 kuni 15 hoiavad purju joomise sageduselt Euroopa maade edetabelis III-IV kohta.

Öeldakse, et kõik saab alguse kodust. See on küll tõsi, kuid minu arust liiga üldine väljend. Kuna meie mõjutajaks on keskkond, saab meie elu ju alguse juba emaüsas. Kõik emad teavad, mida tuleb teha, et end ja enda last kaitsta hetkel kui ollakse rase. Siiski ei peeta sellest sageli kinni. “Väike naps raseduse ajal võib lapselt tervise röövida” on artikkel, mis avaldati Postimehes 2014. aastal. Selles artiklis avaldasid Eesti diagnostikud, et ühes aastas võib sündida kuni 15-45 fetaalse alkoholisündroomiga (FAS) ja kuni 150 alkoholist põhjustatud sünnidefektiga (FASD) last. MTÜ Ühendus Alkoholivaba Eesti koduleht on pühendunud inimeste harimisele just alkoholitarbimisest ja sellest tulenevate probleemide osas rasedate seas. Seal on välja toodud, et iga aasta sünnib peaaegu kaks esimese klassi täit fetaalse alkoholisündroomiga last ja FAS on lääne tsivilisatsioonis juhtivaks mentaalse taandarengu põhjuseks. Lisaks mõjutab FAS ja FASD ka inimesi välimuselt. Seega võidakse juba sündida alkoholist tekkinud vaimsete ja füüsiliste sünnidefektidega. Alkoholi tarbimise vähendamine võimaldaks kindlasti paljudel lastel sellest koledast sündroomist pääseda.

Mitte ükski laps ei saa valida enda vanemaid ja seda missugusesse perekonda nad sünnivad. Lapseiga on teine staadium meie elust ja aeg, mil ollakse tavaliselt passiivne tarbija ja seega ühtlasi ka kannataja. Isegi kui perekonnas keegi alkoholi ei tarvita, on alati suur võimalus sellega sugulaste või ürituste kaudu kokku puutuda. See, milline laps tulevikus olema hakkab, sõltub sellest, millise kasvatuse ta kodust saab ja kes on talle eeskujuks. See on aeg, millal inimene on väga kergesti mõjutatav ja õige arusaam asjadest ja sellest, kuidas maailm toimib, on alles välja kujunemas. Suurimaks probleemiks on ülesse kasvamine perekonnas, kus lapsevanem või lapsevanemad tarbivad liigselt alkoholi. Inimesed on alkoholi tarvitades erinevad: osa viskavad nalja, osa ei suuda oma emotsioone kontrollida ja muutuvad nukraks, osa kaotavad iseenda üle kontrolli ja muutuvad vägivaldseteks. Olenemata iseloomust, mis alkoholi tarvitanud inimesel on, rusub see vaimselt tema lähedasi ja tihti kannatavad just lapsed. Sageli rikutakse ära kogu lapsepõlv ja mälestused. Näiteks on isegi minu enda üks esimesi mälestusi oma isast sellest, kuidas ma pidin temal naabri juures, kus elasid teised alkohoolikud, järel käima ja koju tooma. See mälestus on midagi sellist, mida ei soovi ma ühelegi lapsele. Samuti on alkoholi tarvitanud inimesed sageli vägivaldsed ja ka seda oli minu isa. Lasteaias räägitakse alati, mis on kodu ja milline see olema peab: puhas, täis armastust ja hoolimist, vägivallatu ja turvaline. Minu kodus see nii aga ei olnud. Juba väikse tüdrukuna kartsin ma koju minna, sest ma ei teadnud kunagi, mis mind seal ees ootab. Vitsa või rihmaga saamine ja löömine valesti öeldud asja eest oli üsna sage, ma ütleks isegi et norm. Suure hirmu pärast enda peitmine ja naabrite juurde jooksmine nii kauaks, kuni ema koju tuli, oli samuti iga nädalane tegevus. See ei olnud lapsepõlv, see oli terror. Perekonnas ülesse kasvamine, kus vägivald tulenes alkoholist, oli masendav. Noore, teise klassi õpilasena, pidin hakkama käima psühholoogi juures, sest ma olin lihtsalt vaimselt murtud. Alkohol lõhub perekonnad, lõhkus ka minu oma. Selles olukorras on lapsed tihti aga võitjad, sest pääsetakse probleemse inimese käest. Kui minu vanemad lahutasid, olin ma 13-aastane, see-eest ei pidanud ma aga enam kunagi hirmu tundma koju minemise eest. Muidugi oleks aga parem, kui lapsed kasvaksid üles perekonnas kus on ema ja isa.

Puberteeti jõudes hakkavad ka lapsed paremini elu mõistma ja võetakse rohkem tähtpäevadest osa. Tähtpäevad on kaotanud enda tõelise tähenduse ja viisid, kuidas neid varem tähistati. Peolaudadel on maitsva ise tehtud mahla asendajaks kõik võimalikud teised alkohoolsed joogid. Üha enam vahetavad alkohoolsed joogid välja ka noorte peolaudadel olevaid alkoholi vabu jooke. Tavaline on kuulda noori enda sünnipäeva planeerimas, kus kõlab läbi plaan, millist alkohoolset jooki ja kus kohast seda saaks. Kuid kas see on enam asi, mille üle imestada? Arvestades interneti leheküljel Nõuandla 27.veebruaril avaldatud artiklis Eesti noorte meelemürkide tarvitamise kohta jääb mulje, et alkoholi populaarsus üha kasvab. Nende tehtud uuringus selgus, et 40% 11-aastastest, 75% 13-aastastest ja 93% 15-aastastest on juba alkoholi proovinud ning õpilased vanuses 15-16 tarbivad alkoholi tihti ja suurematest kogustes. Arvatavasti tarbivad enamus noored alkoholi just nimelt sellepärast, et neid pannakse pidevalt sotsiaalse pinge alla, sest levinud on arvamus, kus noored kes ei joo tembeldatakse nohikuteks ja igavateks inimesteks. Eks ole alkohol ka viis, kuidas leitakse endale uusi tutvusi. Tänapäeval toimuvad sageli suured peod, kus kõik kohal viibijad ennast ei tunne. Alkoholi tarvitamine lubab ennast aga vabamalt tunda ja nende võõrastega paremini jutu peale saada. Muidugi palju on kasu suurest peost ja uute sõprade leidmisest, kui järgmisel hommikul ei saada ise aru kus ollakse ja mis on juhtunud. Ilma alkoholita saab samuti väga hästi aega veeta. Võib korraldada enda juures filmi õhtuid või minna kinno, mängida lauamäge, minna matkale või teha muud toredat, millest jäävad ilusad mälestused.

Erinevate riigipühade vanad tähistamise viisid on samuti muutunud. Tihtipeale on riigipühadest saanud aga üritused, kus olenemata vanusest joob terve Eesti rahvas koos. Pühasid, mida aastaid tagasi tähistati alkoholita ja olid igati turvalised, on nüüdseks pühad, mil Eesti politsei peab olema eriti valvas, et tagada rahva turvalisus. Näiteks jaanipäeval, mil vanasti mindi traditsioonide kohaselt õhtul metsa sõnajalaõit otsima, hüpati võidu üle tule või saadeti noored neiud lilli korjama, et nad unes oma tulevast meest näha saaksid, on unustusse vajunud. See eest tehakse aga pigem võidu, kes suudab kõige rohkem alkoholi tarbida ja kes saab rumalama asjaga hakkama. Üle lõkke hüppamine on küll siiamaani üks levinud traditsioon, kuid kuna hüppajad on joobes olevad inimesed, kes ei oska ohtu hinnata, toob see iga aasta endaga kaasa palju õnnetusi. Aastavahetusest on samuti saanud üks ohtlikumaid õhtuid aastas. Kuigi traditsioonid on säilinud, teevad joobes inimesed palju vigu. Joobes autorooli ronimine , ilutulestiku valesti sättimine või püssist laskmine, kaklemine - kõik see tuleneb alkoholi liigtarvitamisest ja seab kõik inimesed ohtu. Isegi suurtest perepühadest, nagu näiteks jõulud, on saanud koosistumised, kus ei puudu alkohol. Alkoholi tarbimise vähendamine tooks kindlasti kaasa palju vanade kommete taas elustamist ja taastaks tähtpäevade tähistamise tõelised põhjused. Inimesed mäletaks enda lähedastega koos veedetud aegu paremini, sest keegi ei kannataks mälulünkade käes.

Alkohol toob endaga kaasa õnnetusi, olenemata kas ollakse tarbija või mitte - kannatajateks on kõik. Alkoholi tarvitamine vähendab meie vaimseid omadusi - reageerimiskiirust, koordinatsiooni- ja otsustusvõimet, loogilist mõtlemist, oskust lahendada konflikte rahumeelselt. WHO andmetel on ligikaudu pooled vigastused ja traumad soetud alkoholi tarvitamisega ja 32% neist on tahtmatud ning 13.7% tahtlikud vigastused. Eestis on probleemiks joobes autorooli istumine. Postimehes avaldatud statistika näitas, et 2014. aastal toimus joobes juhtidega kokku 150 õnnetust, mille järel hukkus 14 ja sai vigastada 210 inimest. Kogu aasta vältel võeti vahele 7914 joobes juhti (seega ligikaudu 21 joobes juhti päevas), mis paneb mõtlema, mitu alkoholi tarvitanud juhti ilma vahelejäämiseta pääses. Suurem osa joobes juhte pääsevad ise kannatustest, sest sageli on hukkunud kas tee ääres seisvad või teed ületavad inimesed, teised juhid. Tihti on õnnetustel rängad tagajärjed. 2015. aastal Tartumaal toimunud avariis, kus joobes juht ületas kiirust ja sõitis teelt välja vastu puud, hukkusid kõik neli autos viibinud inimest, kellest kaks olid alles 15-aastased. Samal aastal juhtus õnnetus ka Imaveres, kus tee ääres olnud inimestele sõitis otsa joobes juht ja kannatada sai 5-aastane laps. Kõige hullem on see, et joobes vahele jäänud juhid ei õpi. Sageli on juhte, kellelt võetakse joobes juhtimise tõttu load ära, kuid kui load on käes tagasi, istutakse taas joobes rooli. Hirmus on mõelda, et hetk, millal me oma kodust välja astume, on justkui samm surma suunas. Seda sellepärast, et keegi ei tea, kuna üks inimene otsustab joobes autot juhtida ning lihtsalt satutakse valel ajal valesse kohta. Kui oleks vähem joobes juhte, oleks vähem õnnetusi ja nendes hukkunud või vigastada saanud inimesi. Oleks turvalisem liigelda. Kannatajateks on kõik, kes tunnevad vigastada või hukkunud inimesi, seega oleks ka kannatajaid vähem.

Lisaks kahjustavad alkoholi tarvitavad inimesed lihtsalt oma tervist. Alkohol jõuab tarvitamisel kõikidesse meie organitesse ja seega mõjutab kohu organismi. Alkoinfo kodulehelt seisab, et alkoholi liigtarvitamine suurendab südameveresoonkonnahaiguste, pahaloomuliste kasvajate, seedeelundkonna, psüühikahäirete ja teiste haiguste riski. Lisaks sureb iga aasta 600-800 inimest alkoholi tarvitamise tõttu, neist ⅔ on mehed, kolmandiku surmadest põhjustab maksa alkoholitõbi. Osaliselt alkoholi tarvitamisega seotud haigustesse 9000-10000 inimest aastast. Lisaks on toonud nad välja ka selle, et inimestel, kellel on alkoholi tarvitamise tõttu terviseprobleemid, ei ole alkohoolikud, vaid pigem need, kes regulaarselt aastate vältel liiga palju tarvitavad ning alkoholi kangus ei mängi mingit rolli. Seega aitaks alkoholitarvitamine vähendada paljusid tervisehädasid.

Milline oleks siis Eesti, kui inimesed jooks poole vähem? Lühidalt öeldult oleks Eesti siis selline riik, mis oleks tervislik, turvaline ja õnnelik. See oleks riik, kus keegi ei peaks oma esimestest eluaastatest kuni viimasteni iga päev hirmu kartma, muretsema. See oleks riik, kus inimesed teavad ja oskavad väärtustada enda päritolu, kombeid ja tähistada tähtpäevi traditsiooniliselt, ilma ennast või teisi ohustamata. See oleks riik, kus kõigil on ilusad mälestused ja head sõbrad, keda mäletatakse tutvumisest saadik. See oleks Eesti, mida mina kutsuksin au ja uhkusega oma kodumaaks!