Riina Raudne ajakirjas Sugu: N: "Klaasike veini, eneselegi märkamata"

"Sind pannakse mõtlema, et romantika kõrvale vajad veini sina ise. Või kui ei ole romantikat, on vähemalt vein.“

Riina kaitses mõned aastad tagasi USAs Johns Hopkinsi Ülikoolis doktoritööd eesti alkoholikultuuri teemal ning käivitas seejärel Eestis liikumise „Joome poole vähem“. Riina näeb, et otsus võtta klaas või paar sünnib sageli automaatsete mõttemustrite pinnalt. Seda soosib keskkond, mida alkoholitootjad on aktiivselt kujundada aidanud.

Kevadel sinu osalusel välja tulnud onu Alko Youtube’i klipp andis väga värvikalt edasi seda, kuidas alkohol on märkamatult saanud osaks kõikidest olulistest sündmustest meie elus – ilusad hetked armsa inimesega, pulmad, lapse sünd, jõulud, sünnipäevad – ja milleni see võib viia. Kas ongi nii, et meie ise ei otsusta enam midagi, vaid onu Alko on kohal ja otsustab meie eest?
Päris nii ei saa öelda, et meil vaba tahet ei ole – muidugi on. Aga samal ajal kujundab keskkond hästi palju meie igapäevast käitumist – haarame sellest, mida meile pakutakse, teeme kõige sagedamini seda, mida teevad lähedased inimesed meie ümber. Astume kohvikusse, mis tee peale ette jääb, võtame ka ühe veini, kui juba pakutakse ja kui teised on juba algust teinud – see kõik ei toimu ratsionaalse analüüsi toel. Pigem on tarvis väga palju vaeva näha, kui otsustad midagi teisiti teha. Pead endale olemasoleva keskkonna sees uue tugistruktuuri looma, kui ei taha näiteks enam juua – tolerantsed sõbrad, üritused, kus on alkoholivabu võimalusi, jne. See on samamoodi, nagu näiteks piimatoodetevaba dieediga – pead paljud asjad läbi mõtlema ja saad inimeste käest hurjutada oma ekstreemsete katsetuste pärast. Automaatsed valikud on aju viis elu keerukusega toime tulla. Me ei too oma täit ja teadlikku vaba tahet iga pisikese otsuse juures mängu, see oleks võimatult keeruline.

Kuidas see ikkagi onu Alkoga seostub?
Onu Alkol – meie metafoor alkoholitööstuse kohta – on roll selle keskkonna kujundamises selliseks, et meie automaatsed valikud soodustaks palju rohkema alkoholi joomist, kui me võib-olla teadlikult valiksime.

Keskkonna kujunemist reguleerivad seadused ja onu Alko proovib mõjutada seda, milliseks seadused kujunevad. Eestis kehtivad seadused toetavad olukorda, kus me joome kollektiivselt umbes kolmandiku võrra rohkem alkoholi, kui meile tervislik oleks. Seadused lubavad palju müügikohti, täita suvised linnatänavad alkoholilogodega päevavarjudega ning laiemalt mitte käsitleda alkoholitootja brändi alkoholireklaamina juhul, kui tootja kasutab sama brändi ka mittealkohoolsete jookide turundamiseks. Sellistest seadustest sõltub, kas  näiteks Saku ja A. Le Coqi logod tohivad või ei tohi kõlada refräänina kõikidel spordiüritustel Eestis. Selle keskkonna kättevõitlemiseks on alkoholitööstus paljude aastate jooksul palju vaeva näinud.

Alkoholitööstusele ei meeldi, kui inimesed hakkavad järsku selle keskkonna kujunemise loogikast aru saama ja küsimusi esitama, et oot, kas see ikka peab nii olema.

Sa mainid, et me joome rohkem kui tervislik oleks. Mis tasemel me oma joomisega täna oleme?
Maailma Terviseorganisatsioon peab praegu optimaalseks eesmärgiks arenenud riikidele 6,0 liitrit etanooli elaniku kohta aastas. Meie joome praegu umbes 10 liitrit ühe elaniku kohta või 11,8 liitrit täisealise elaniku kohta. See teeb umbes 8,5 pooleliitrist (4,7%) õlut või 1,82 pudelit veini (14%) nädalas kogu elanikkonna kohta või 9,8 pooleliitrist õlut ning 2,1 pudelit veini nädalas elanikkonna kohta vanuses 15–64 aastat.

Kui meie tarbimine oleks kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustega, ei jooks me üle 5 õlle nädalas või üle 7 klaasi veini nädalas. Seda ei olegi nii väga vähe, see kogus peaks saavutatav olema ka üksikisiku tasandil. See oleks lihtsalt mõistlik.

Kas Soome turistid on selles statistikas sees?
Soome turistid on sellest 10 liitrist väljas. Kui siia arvutada veel juurde see, mida alkoholitööstus müüb Eestis Soome turistidele, siis tuleb kokku umbes 15 liitrit puhast alkoholi aastas Eesti elaniku kohta. Nendest numbritest on hästi näha, et meie alkoholipoliitika võimaldab Skandinaavia alkoholitööstusel müüa siin väga, väga palju rohkem alkoholi, kui Eesti elanikkonnale kasulik oleks. Mingist kitsast kvartalikasumi perspektiivist võib see tunduda hea äri ja selle arvelt on tööstus aastate jooksul saanud kümneid töökohti juurde luua, aga tegelikult teenib see olukord ikkagi väga väikese grupi huve, toob meile riigina sisse vähem  alkoholiaktsiisi, kui me võiksime teenida. Selline alkoholituru suurus mõjutab hõivet ja tööjõu kvaliteeti Eesti teistes sektorites peale alkoholitööstuse, see skeem kahjustab Soome rahvatervise infrastruktuuri ja tegelikult ei ole meie naabrite suhtes väga sõbralik.

Kuidas me sellest olukorrast välja tuleme?
Praegune seisak on olnud poliitiliste otsuste taga kinni. On olemas väga põhjalikku kirjandust erinevate riikide alkoholipoliitikate süsteemide tulemuslikkusest ning üldiselt on konsensus, et me peame rakendama korraga
nelja poliitikameedet, et saavutada muutus. Esiteks – hinnapoliitika läbi miinimumhinna või kõrgemate aktsiiside kehtestamine. Teiseks reklaamipiirangud, mis võimaldaks meil hakata natuke enda mõtteid kuulama
alkoholi teemal. Kolmandaks müügikohtade arvu piiramine, mis vähendab küll ostumugavust, kuid teeb kergemaks müüginõuete täitmise jõustamise ja aitab tagada, et alaealistele või purjus inimestele alkoholi ei müüda. Ja lõpuks ravisüsteem neile, kel on juba sõltuvus välja kujunenud. Ravisüsteemi ülalpidamine on väga kallis olukorras, kus sõltlasi on palju.

Me võiksime olla targemad valijad ja nõuda oma poliitikutelt rohkem. Näiteks seda, et hakataks lugema kõiki alkoholisurmi ja pandaks konkreetsed eesmärgid nende surmade vähendamiseks – näiteks viiendiku võrra, või miks mitte poole võrra. Et lubadus alkoholiturgu vähendada 8 liitrini oleks valitsuse tegevusprogrammiga sisuliselt seotud. Selleks on vaja, et ei meie ega poliitikud ei kardaks alkoholitööstuse PR-i nii palju.

Mulle on varasematest vestlustest jäänud kõrva, et alkoholitööstus sihib lisaks meestele hästi teadlikult naisi. Kui edukas on alkoholitööstus olnud naiste suunal?
Rahvusvaheliste alkoholitootjate tulemisega Eestisse 1990ndate keskel on Eestis naistele suunatud alkohoolsete jookide turundamine oluliselt arenenud. Imporditakse ja toodetakse väga palju uusi jooke ja ka palju reklaami selle kohta, kuidas neid jooke tarbida ja kuidas need seostuvad glamuurse või naiseliku ajaveetmisega.

Eelmise aasta tervisekäitumise uuringu raportis on toodud välja andmed 1996. aastast alates. Tõusud ei ole dramaatilised, aga põhimõtteliselt on nende naiste osakaal, kes väidavad, et joovad mitu korda nädalas, igas vanusekategoorias kasvanud. Mõnes vanusekategoorias on sagedasti alkoholi joovate naiste osakaal kahekordistunud ja üldine trend näitab lauget tõusvat joont.

Teised andmestikud puudutavad noori. Kooliõpilaste uimastitarvitamise uuringu tulemustel on noorte alkoholitarvitamine kasvanud ja 14. aastased tüdrukud joovad tänapäeval enam-vähem sama palju kui poisid ja alustavad enam-vähem samal ajal.

Kolmas huvitav uuring tehti 2010. aasta paiku – Kersti Pärna ja Kaja Rahu analüüsisid surmaregistri andmeid ja vaatasid maksatsirroosi suremuse muutumist. Maksatsirroosi levimus on alkoholi kogutarbimisega üsna tugevas seoses. Selgus, et naiste hulgas on maksatsirroosi suremus dramaatiliselt kasvanud vahemikus 1992–2008 – umbes 35 korda, samal ajal kui meeste hulgas oli maksatsirroosi suremuse sagedus vaid neljakordistunud.

Mõnes mõttes võiks see kõlada väga hästi neoliberalistliku feminismi toetajatele. Lõpuks ometi kasvab uus põlvkond, kus naised ja mehed on oma tarbimises võrdsed. Kui provotseerida, siis kas see ei ole just see, mille nimel oleme aastaid pingutanud?
Neoliberalism on selle kõige mõtestamisel abiks mitmel tasandil. Ühelt poolt, jaa, me oleme vabad jooma sama palju kui mehed, alustama sama vara ja jooma end sama purju. Neoliberalism rõhutab samas ka üksikisiku vastutust ja enesekontrolli, vastutust vaatamata keskkonnale end igas olukorras ise valitseda – mis sõltuvusttekitava aine puhul, mida tööstus kasumi suurendamise eesmärgil vabalt reklaamida võib, on kahtlane mõttekäik – ning mõneti juhib pilgu eemale sellest laiemast keskkonnast, mille kujundamisest enne juttu oli. Keskkond on väga palju muutunud, naistele on suunatud uued brändid ja joomistavad, nagu naiste veiniõhtud. Kui naised selles keskkonnas enesekontrolli unustavad, lubavad endal automaatselt käituda ja pakutud klaasid vastu võtta, siis tagajärgi arutatakse selgelt üksikisiku moraalse läbikukkumise vaatepunktist lähtudes. Miks ta ei kontrolli end? Kas siis selline on üks neiu? Milline ema temast küll tuleb?

Igaljuhul on meid, naisi, märgatud kui väärtuslikke tarbijaid. Milliste sõnumitega meid püütakse?
Alkoholireklaamid on tihti selge soolise suunitlusega – naistele mõeldud jooke reklaamitakse kergete, aromaatsete, puuviljase maitsega jookidena, magusamatena. Naised neis reklaamides võivad näidata nii traditsioonilisi heteronormatiivseid käitumisi, mis aitavad vastassugupoolt meelitada – passiivsus, tütarlapselikkus, seksikus; aga ka uuemaid, naiste iseseisvust markeerivaid käitumisi – edu, dominantsust, iseteadlikkust. Näiteks hiljuti oli üks Saku reklaam, mis tahtis lõhkuda normi, et õlut joovad ainult mehed –
kõige coolim naine jõi naiste saunas õlut ja teised naised ehmusid selle peale, et näe, mees on saunas. See on täpselt see, millele sa enne viitasid – suunatud alateadlikult sellele narratiivile, mis usub, et meestega võrdselt saavutamiseks tuleb olla ja käituda meeste moodi, ning et me nüüd saame seda teha.

Siis ei tohi ära unustada staatust ja sotsiaalset klassi käsitlevat reklaami – suur osa „veinikultuuriga“ seotud turundusest kutsub meid tundma end osana „vanast Euroopa kultuurist“ ja me oleme ühiskonnana sellele narratiivile väga vastuvõtlikud.

Mis siis juhtub, kui me selle sööda alla neelame? Kui ma olengi jäänud uskuma, et romantikat ei eksisteeri ilma veinita või siidri joomine teeb minust tõelise naise?
Me võime valida selle sööda alla neelata ja alkoholitööstuse poolt meie jaoks disainitud elustiili ja väikseid fantaasiaid nautida – meil on vaba maa. Aga vähemalt minu eelistus on, et me teeksime seda siis teadlikult, annaksime sellele oma teadliku nõusoleku, mitte automaatse nõusoleku sellepärast, et me isegi ei tule selle peale, et meie joomismuster on kellegi teise kasumiloogika poolt disainitud. Inimesed peaks teadma, kuidas see sööt on kujundatud ja millist hinda selle eest tuleb maksta. Eriti puudutab see alaealisi vanuses 11–17, kes tegelikult ei ole ilma täiskasvanute abita tingimata arenguliselt valmis reklaamist läbi nägema.

Mis meie vastukäik peaks olema?
Üks metafoor, mida ma olen palju loengutes kasutanud, on see, et eestlastel on eriline kogemus propagandaga toime tulemisel – mäletad nõukogude aega, kus tänavatel olid nõukogude liidu kangelasi ülistavad nimed ja lapsed laulsid laule Lenini sõprusest, isegi laulupeol? Ehkki sellega tuli kaasa minna ja see oli igal pool, säilitati selle all mingi kultuuriline vastupanu. Mulle meeldib seda võrdluseks tuua, sest tegelikult on meil tegemist sarnase propagandaga – sama mahuka, kõikehõlmava ja kontrollivaga, võib-olla enamgi, sest praegune propaganda poeb intiimsfääri ja paneb sind mõtlema, et need kõik on su enda mõtted. Et romantika kõrvale veini tahad ja vajad sina ise. Või et kui ei ole romantikat, on vähemalt vein. Mõtted, et alkohol peaks olema kohal paljudes su suhetes ja privaatsetes kogemustes, olukordades.

Varem olid meil Majakovski ja Nekrassovi tänavad, nüüd on A. Le Coq Arena ja Saku Suurhall. Varem laulsime laulupeol Lenini laule, nüüd on laulupeo suursponsor Eesti kultuuri suurtoetaja A. Le Coq ja ilma kodanikuühiskonna sekkumiseta laulaksime kõik rõõmsalt A. Le Coqi logo all rahvariietes „Koitu“, oleksime tänulikud vabaduse eest ja mõtleksime, et „Welcome to A. Le Coq Country“, nagu nende reklaam mitmes Eesti piiripunktis meid tervitab.

Aga praeguse ja endise vahe on selles, et praegune reklaam paneb meid uskuma, et meil on endil vaba valik, et me ise tahame neid väärtusi, mida õlletootjad meile pakuvad. Üks mõistlikumaid nõuandeid vanematele on kindlasti vestelda oma lastega sellest, kuidas reaalsusel on mitu kihti ja et see, mis reklaamist paistab, ei pruugi olla viimane sõna.

Kui sellele mõelda – alkoholikaubamärgi nime kandvad staadionid, kus lapsed trenni teevad, või sama kaubamärgi limonaad, hulk erinevaid nn hübriidtooteid erinevas vanuses lastele nagu alkovaba jook, mille nime hääldatakse nagu ühe tuntud kokteili oma või siis veel nooremale sihtrühmale mõeldud toode lastešampus – siis kas me mitte ei programmeeri oma lapsi juba varajastest east „headeks tarbijateks“?

Nüüd, viimase paarikümne aasta teaduse arenguga, on tulnud välja, et aju eesosa, mis on meie enesekontrolli, otsustusvõimekuse ja loovuse keskus, areneb lõplikult välja alles umbes 20ndate keskpaigaks. Varasemalt oli teada, et etanool ei ole arenevatele organitele hea kasvukeskkond, aga nüüd on ilmnenud põhjapanevad uuringud selle kohta, et sama põhimõte rakendub arenevale ajule. Alkoholi tarbimine raseduse ajal mõjutab beebi organite arengut, alkoholi tarbimine teismeeas mõjutab aju võimet ennast kontrollida, ennast juhtida, oma eluga hakkama saada, teha häid otsuseid. Väga kaua usuti, et parim viis laste ettevalmistamiseks elus ja joogikultuuris hakkama saada on vanematena neile ise kodus alkoholi pakkuda, nüüd aga vaatavad päris paljud vanemad uute tõendite ilmnedes neid seisukohti ringi. Teaduskirjandusütleb, et vanemate poolt pandud selged piirid ja negatiivne hoiak alaealiste alkoholitarbimisele on tohutu kaitsefaktor. Isegi kui 15-aastane joob end paar korda piiride katsetamiseks täis, siis vanematepoolne negatiivne hoiak laste joomise suhtes on näidanud, et see mõjutab inimeste joomistrajektoori – joomise alguse iga, sagedust ja koguseid – isegi ülikoolis. Sealjuures on oluline arvesse võtta laste arengu faase – teismelised lapsed peavadki, osana arengust, oma vanemate autoriteeti kahtluse alla seadma, ja on selge, et nad leiutavad selleks erinevaid viise. Sestap ei ole tark neid alkoholiteemalisi vestlusi jätta 14. eluaastasse, vaid pigem kujundada laste suhtumisi oluliselt varem, enne 10. eluaastat, kui laps ei ole veel teismeikka jõudnud.

Kuidas sa ise selle teema juurde jõudsid ja mis sind selle teema juures käivitas?
Mina sattusin selle otsa nii, et otsisin endale doktoritöö teemat enam-vähem samal ajal, kui Terve Eesti Sihtasutus otsis uut teemat. Kui ma alkoholiga tegelema hakkasin, olin kohe vaimustuses – mitte kunagi varem polnud ma nii paljusid oma iseenesest võetud hoiakuid pidanud ümber kujundama. Ja see oli ka seotud sellega, mis mind tegelikult KÕIGE rohkem elus huvitab – kollektiivsed uskumused, kollektiivne vaimne tervis. Doktoritöö jaoks fookusgrupi intervjuude tegemine oli silmiavav kogemus eestluse kohta üldiselt – mida me igatseme, mille pärast suurt häbi tunneme, kes me tahaks, aga ei julge olla.

See on nii hämmastav – kuuled järjest fookusgruppides sama juttu selle kohta, millised eestlased on, ja saad aru, et see on täielik fiktsioon, aga selline mahasuruv, ahistav fiktsioon. Enesetsensuur kõige sügavamal tasandil, enese väärtusesse mitte uskumine, nagu mingi õudne nali. Ja siis hakkad sedasama veel nägema endas ja oma peretuttavates ja oma sõprades ka. Näed seda eesti kirjanduses, Delfi kommentaariumis, nendes naljades, mis ütlevad, et eestlast huvitas kõige rohkem see, mida elevant temast arvas. See on nagu meie kollektiivne tarkvara, mis meid kõiki jooksutab, ja seda tuleks 21. sajandil uuendada. Osa sellest naljast on meie uskumus, et alkohol aitab kõigi nende toimetulekuraskuste vastu. Ma mäletan, kuidas ma läksin doktorantuuri ajal oma esmase analüüsiga oma juhendaja juurde ja ütlesin, et mul on tulemused käes, mu analüüsist tuleb välja, et Eesti ongi selline eriline koht, et meil on objektiivselt väga raske – ilm on külm, hiljuti lagunes Nõukogude Liit, maailmasõjad, enne seda teoorjus – sellepärast me joomegi. Mu õppejõud ütles selle peale, et Mosambiigis ja Etioopias räägitakse ka, et ilm on talumatu – päike kogu aeg paistab, tuleb juua. Et täiskasvanulikum perspektiiv on see, et elu ONGI raske – alati on raske. Sügis on raske, talv on raske, kevad on ka omamoodi raske. Noortel on raske ja vanadel on raske. Kui on töö, siis on
raske, kui ei ole tööd, siis on ka raske. Suhtes olla on raske ja kui ei ole suhtes, siis on raske. Alkoholi tore eripära on see, et ta on nagu tühi anum, millesse saab ükskõik millise kultuurilise sisu sisse kallata – ja siis seda abistavana näha. Tegelikult on sellel kõrge hind ja pikas perspektiivis on see mitmetahuline arengupidur.

Kuidas on töö alkoholi vallas sind mõjutanud?
Kuna nägin fookusgruppidest, et eestlusel tundub olevat enesearmastuse ja sellest tulenevalt ka lähedusega keeruline suhe, siis on see teema hakanud mind huvitama. Mind huvitab, kuidas olla suhtlustes radikaalselt läbipaistev, kuidas eriarvamusi proovida üsna varakult välja öelda, aga sõbralikult, ja siis neid erinevusi niimoodi navigeerida, et suhted muutuksid nendest vestlustest sügavamaks ja tugevamaks, mitte ei ajaks inimesi lahku. Kuidas seda teha suuremates ja väiksemates gruppides.

Kasutame seda mõtteviisi pidevalt oma töös – tehes lapsevanematele mõeldud koolitusi töökohtades ja kohalikes omavalitsustes. Leiame, et meie roll on lihtsalt nendeks vestlusteks võimalus anda – see on hämmastav, kui paljud inimesed tahavad alkoholiprobleemide lahendamiseks ühiskonnas midagi ette võtta ja sellele kaasa aidata.

Liikumine “Joome poole vähem!” soovib muuta alkoholiga seonduvat vestlust Eestis ja otsib võimalusi väiksemate kahjudega alkoholikultuuri loomiseks. Kampaaniat veab Terve Eesti Sihtasutus ja 2015. aasta kampaaniat rahastatakse Norra toetustest ja sotsiaalministeeriumi eelarvest.

Tekst: Pirkko Valge
Fotod: Iris Kivisalu

Vaata originaalartiklit ajakirja sugu: N Facebooki-lehelt.